Kes teid toidab, kui olete üle 60?
Vananev rahvastik avaldab üha tugevamat survet Euroopa riikide majandusele.
Alanud sajandil mõjutab arenenud maailma ilmselt kõige enam tohutu  demograafiline murrang – eriti eakate kiire juurdekasv. Ja häid lahendusi  silmapiiril pole. 
Kui ajaloolased vaatavad kunagi tagasi 20. sajandile, siis  ei pruugi nad esile tõsta mitte niivõrd kaht maailmasõda või tehnoloogia kiiret  arengut. Järsk inimeste, eriti just vanurite lisandumine paneb kulme kergitama.  
Seisame juba praegu silmitsi selle otseste majanduslike ja sotsiaalsete  tagajärgedega. Ka siin Eestis. Ega ilmaasjata kõnele juba lasteaialapsed  televiisorist kuuldud pensionisammastest. 
Tänane leht pühendab seeria  artikleid vananemisega seonduvatele probleemidele ning võimalikele lahendustele.  Mõtlemisainet peaks olema. Ent siiski – õigesti tegutsedes võib meid  vanaduspõlves oodata siiski pigem seilamine luksuslaeval kui sandikopikaid lugev  surmaigatsus. 
Kiire vananemine kõikjal
“Eluea tõus on kahtlemata 21. sajandi strateegiline probleem,” kõneleb Richard Jackson Washingtoni strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskusest Financial Timesile. “See mõjutab sotsiaalse ja poliitilise elu iga tahku.”
Alates 1960. aastast on inimeste eluiga pikenenud aasta võrra iga elatud  nelja aasta kohta. Võrdluseks – veel enne 1960. aastat oli eluea tõus üle nelja  korra aeglasem. Kusjuures kasv ei piirdu üksnes läänemaailmaga. Samasuguseid  trende võib täheldada Mehhikos, Lõuna-Koreas või Hiinas. Tohututeks eranditeks  jäävad valdavalt Venemaa ning Sahara-alune Aafrika. 
Pole ju küsimus üksnes  eluea tõusus, vaid ka sündimuse languses, mis annab samuti oma panuse  elanikkonna vananemisse. Nii võibki sellele vaatamata, et inimesed elavad kauem,  väheneda Euroopa elanikkond aastaks 2050 praeguselt 455 miljonilt 430 miljonile.  
Pikemat eluiga tuleb kahtlemata pidada inimkonna triumfiks. Ent vanemate inimeste arvu kasv ning märkimisväärne sündimuse langus jõukamates maades sunnivad poliitiikuid üle kogu maailma mõtlema tõsiselt sellele, kuidas nad kavatsevad rahastada edaspidi neid, kes on mingil hetkel liiga vanad selleks, et olla majanduslikult tootlikud. Ajakiri The Economist ennustab, et arenenud maades hakkab rahvastiku vananemine mõjuma riikide rahakotile tuntavalt juba aastal 2011.
Võlukepikest valitsustel pole. Ja ükski lahendustest pole meeldivate killast: ikka töötada rohkem, säästa enam, tõsta makse. Kuid paindlikud abinõud võivad lööki siiski pehmendada. Näiteks sujuv üleminek vanaduspuhkusele.
Järk-järgult pensionile
Londoni majanduskooli pensionisüsteemide ekspert Ros Altmann leiab, et  põhiküsimus pole mitte selles, kuidas hoolitseda vanurite eest, vaid viisis,  kuidas inimesed vananedes töötavad. 
“Me ei seisa silmitsi mitte  pensionikriisiga,” selgitab Altmann Financial Timesile. “Me oleme silmitsi  kriisiga pensionile jäämises. Pensionile minek peaks olema pigem protsess kui  sündmus, pigem teekond kui sihtpunkt.” 
Hewitt Bacon Woodrow’ osanik Kevin Wesbroom seab samas väljaandes samuti kahtluse alla praeguse pensionilesiirdumise olemuse. “Kas on mõistlik liikuda sajaprotsendilisest tööga hõivatusest reedel nullprotsendilise hõivatuseni esmaspäeval?” küsib ta.
Paindlik pensionileminek aitaks tõrjuda vanurite sotsiaalset marginaliseerumist, anda üle aastakümnete pikkusi kogemusi ning valmistada ettevõtteid ette põlvkondade vahetuseks. Leidub küllalt neid, kes oleksid valmis töötama üle määratud pensioniea, kui saaksid seda teha väiksema koormusega.
Noored pensionärid
Mitmes Euroopa riigis nagu Saksamaal, võib täheldada hoopis midagi muud: sügavalt juurdunud kommet minna pensionile mitu aastat enne ametlikku iga. Paljud töötajad leiavad, et niiviisi saadud kaotus pensionirahade väljamaksetes pole võrreldav paari puhkusel veedetud lisa-aastaga. Oma varase vanaduspuhkusega annavad noored pensionärid aga ühiskonnale võimsa majandusliku põntsu. Nii usub OECD, et ennetähtaegsel pensionilejäämisel võib tulevasele elustandardile olla koguni sama suur negatiivne mõju kui rahvastiku vananemisel tervikuna.
Samal ajal, kui poliitikud vaidlevad selle üle, millal oleks õige aeg pensionile minna, katsuvad sotsioloogid ning demograafid ümber mõtestada hoopis seda, mida tähendab olla vana. Kas ta ikka peab minema pensionile näiteks 65-selt, kui tal on aastaid noorema inimese tervis? Aga millal siis?
Üks vastuvõetavamaid variante põlvkondadevahelise rahu säilitamiseks tundub olevat kindla pensionipiiri kaotamine. Seda teed on juba läinud meie põhjanaabrid, kes sidusid pensioniea eeldatava keskmise elueaga. Niisugune samm peaks välistama olukorra, kus inimene elab pärast töö lõpetamist keskmiselt näiteks kaks korda kauem (mida lähema 50 aasta lõikes ennustatakse), kui omal ajal pensioniiga paika pannes ette kujutati.
Vananemise kallis lõbu
•• Kõige kiiremini avaldab maailma vananev rahvastik mõju  sotsiaalhoolekandesüsteemidele, eriti Euroopas ja USA-s. 
•• Arenenud riigid  peavad arvestama üsna järsult tõusva osaga sisemajanduse kogutoodangust, mis  kulub vanainimeste ülalpidamisele. 
•• Suurbritannias näitab hiljutine  valitsuskomisjoni ettekanne, et tulevaste pensionäride elatustaseme  säilitamiseks praegusele tasemel tuleks tõsta pensionide osakaalu SKP-st aastaks  2050 praeguselt 9,9 protsendilt ligi kahekordseks. 
•• Saksamaal on eluea  pikenemine kasvatanud juba praegu selle traditsioonilise heaoluriigi pensionide  maksumust 1970. aastaga võrreldes umbes 30%. 
•• Euroopa Komisjoni hinnang on  karm: muutused rahvastikus võivad sundida tõstma riigisektori kulutusi aastaks  2040 nelja kuni kaheksa protsendi võrra. Mis tähendab samavõrra rohkem makse.  
Poliitiline ebastabiilsus
•• Olete valmis? Ei? Ent siis võib oodata tõsist poliitilist ebastabiilsust.  Ja esimesed märgid juba paistavad. Saksamaal astus eelmisel aastal vanuritele  ägedalt vastu paremtsentristlike Kristlike Demokraatide noorteosakonna esimees  Philipp Missenfelder, kuulutades, et rahvastikus kahaneva osakaaluga noored ei  peaks sellist koormat kandma. 
•• “On aeg, et 85-aastased hakkaksid tasuma  ise oma kunstpuusaliigeste eest,” ütles ta ühes intervjuus. 
•• Kuid tundub,  et tööstusmaade rahvastiku hallinemine Missenfelderile suurt tähelendu ei  kuuluta. Üle 50-aastaste õiguste eest võitleva USA ühenduse AARP andmetel käivad  arenenud riikides kõige aktiivsemalt valimas just 50–70-aastased:  osavõtuprotsent ulatub 90-ni. Niipalju siis puusaliigeste omafinantseerimisest.  
Vanadus võtab lõivu ka meditsiinis
•• Põlvkondadevaheline võitlus ressursside pärast pole piiratud üksnes  pensionide väljamaksmisega. Teravad pinged ootavad ees ka tervishoius. Eriti  valuliseks võib kujuneda küsimus surevate vanurite ülikallist elushoidmisest  haiglaaparaatide all. Sest kui otsustada, et teatud haigusastmes eakad enam ravi  ei vääri – siis milline grupp tuleb järgmisena? Pretsedent ühtede sisuliseks  surmamõistmiseks on ju loodud. Samas, kui suurt protsenti piiksuvate aparaatide  all lebavaid koomas vanainimesi ühiskond ikkagi välja kannatab? 
••  Meditsiinivaldkond võib osutuda kardetust siiski vähem kulukaks. Eksperdid  viitavad siin trendile, mida tuntakse “morbiidsussurutise” nime all. 
••  Kokkuvõtlikult tähendab see, et paljudes arenenud maades elavad inimesed oma  viimased eluaastad palju vabamana haigustest kui ükskõik milline põlvkond enne  seda. Tõsised haigused surutakse elu viimastesse aastatesse ning nagu uuringud  USA-s näitavad, ei pruugi 80-aastaseks või 90-aastaseks elavate inimeste  tervishoiukulud olla palju suuremad kui nendel, kes surevad kümnendi võrra  varem. 
Pensionid eile, täna, homme
•• Senise üldlevinud pensioniskeemi, tuntud kui pay-as-you-go, asutas aastal  1889 Saksamaa kantsler Otto von Bismarck. Kohustus pidada üleval vanainimesi  pandi töötavale põlvkonnale. Bismarcki-aegne pensioniiga algas 70. eluaastast,  keskmine eluiga oli tollal 48. 
•• 1960-ndatel ning 1970-ndatel hakkasid USA,  Kanada ning Jaapan looma sotsiaalhoolekande süsteemi toetuseks reserv- või  puhverfonde. Üheksakümnendatel järgnesid Euroopast Belgia, Prantsusmaa ning  Iirimaa, et toetada spetsiifiliselt oma pensionisüsteeme. 
•• USA ning  Suurbritannia lükkasid suure osa töötaja pensionikuludest ettevõtja õlgadele. Nn  korporatiivses pensionifondis investeerib ettevõte töötaja vanaduspõlve raha  fondi. Viimaste aastate lohisev aktsiaturg on aga jätnud nendesse skeemidesse  triljonite kroonideni ulatuvad 
augud. 
•• Paljud Euroopa valitsused  pakuvad maksukergendust neile, kes paigutavad raha pensionisambasse. 
••  Mitmetes maades (nagu ka Eestis) on teatava osa panustamine ka kohustuslik. 
Kuhu küll kõik noored jäid… 
•• ÜRO andmetel moodustavad üle 80-aastased elanikkonna kõige kiiremini  kasvava segmendi. Ning ka mõnevõrra nooremad. Aastal 2000 oli 60-aastaseid ja  vanemaid kogu maailmas 600 miljonit, see on umbes kolm korda rohkem kui 50  aastat varem. Järgneva 50 aastaga tõuseb nende hulk tõenäoliselt taas  kolmekordseks, kahe miljardini. 
•• Eesti puhul ennustab ÜRO  rahvastikuprognoos eakate (65+) osakaaluks aastal 2030 neljandiku, seda praeguse  16% asemel. Ning kõik need ennustused kehtivad vaid juhul, kui näiteks avastused  meditsiinis elu- 
iga veelgi enam drastiliselt ei pikenda. 
Mitte ainult raha…
•• Vananeva ühiskonna üheks valulisemaks küsimuseks on hoopis, kuidas  integreerime ühiskonda neid, kes ei suuda sellesse enam majanduslikku panust  anda. 
•• Ränk kuumalaine Euroopas 2003. aasta suvel illustreerib seda  ilmekalt. Prantsusmaal suri enam kui 11 000 inimest, peaaegu kõik neist vanad,  unustatuna oma korteritesse. Need, kelle elusid enda väitel hindame, makstes  kinni pensioni, on sunnitud elama ilma sotsiaalse võrgustikuta.
Krister Paris