Eesti
Filtreeri
Eesti Väärtpaberikeskus avas Pensionikeskuse lehekülje
Täna algab riiklik pensionireformi kommunikatsioonikampaania

Riikliku pensioni vs kogumispensioni riskid

10.04.02 Äripäev

Aprillis käivituv pensionisüsteemi teine sammas on kõikvõimalikud riskid muutnud kirglikult vaieldud teemaks nii ajakirjanduses kui ka paljude inimeste omavahelistes jutuajamistes. Millest on siis ikkagi põhjustatud see segadus meie tulevase pensioniga seotud riskide ümber?

Kui veel praegu maksab pensioni eelkõige riik ja teeb seda jooksvalt kogutud maksutulu arvelt, siis tulevikus moodustab olulise osa pensionist meie endi poolt teise samba fondidesse kogutud raha.

Kogumispensioni süsteemis tähendab risk ebakindlust ja hirmu, et meie poolt pensionisüsteemi sisse makstud summad on väiksemad kui need, mida meile vanaduspõlves pensionina välja maksma hakatakse. Kuid mitte ainult. Kaalukausile on asetatud ühelt poolt risk, et riik meile tulevikus piisavat pensioni garanteerida ei suuda, ja teisalt risk, et pensionifondidesse kogutud raha kapitaliturgude tõmbetuultes piisavalt ei kasva.

Demograafiline risk

Sarnaselt teiste arenenud Euroopa riikidega seisab Eesti ühelt poolt vastamisi oodatava eluea tõusu ja teisalt sündivuse langusega viimasel aastakümnel. Rahvastiku kiire vananemine tähendab üha suurenevat koormust tänastele töötajatele, kes peaksid tagama piisava riikliku pensioni järjest suuremale arvule pensionäridele. Seda situatsiooni kirjeldab hästi töötajate ja pensionäride suhtarv, mis veel 1992. aastal oli 2 töötajat ühe pensionäri ülalpidamiseks, kuid mis tänaseks on langenud 1,6ni.

Erinevate prognooside kohaselt langeb see suhtarv aastateks 2030-2040 tasemele 1,2. Umbes 50 aastaga võib tekkida olukord, kus iga töötava inimese kohta tuleb üks ülalpeetav pensionär. Ilma olulise sisserändeta ei ole Eesti praegune iive seega piisav tagamaks demograafilist stabiilsust.

Selleks, et tagada pensionid tänasel tasemel ka tulevikus, tuleks tõsta oluliselt makse või loota sellele, et Eestisse asuks tööle mõnisada tuhat usinat sisserändajat.

Seega — rahvastiku vananemine kujutab endast olulist riski riikliku pensionisüsteemi jätkusuutlikkusele. Praegust olukorda vaadates tundub risk, et me riiklikust pensionist tulevikus hästi ära elada ei saa, väga tõenäoline.

Kogumispension on loodud esimese samba pensioni puuduste tasakaalustamiseks. Tegemist on süsteemiga, kus riik on loonud eeldused, aga erasektor viib need ellu. Nii kaitseb näiteks pensionifondihaldurite sõltumatus investeerimispoliitikat poliitilise vahelesegamise eest ning liitujate õigus pensionifonde vahetada distsiplineerib omakorda fondihaldureid.

Üks sääsest elevandiks puhutud ebakindluse allikaid on kogumispensioni süsteemi baseerumine eelfinantseerimisel. Selge see, et ükskõik kui hajutatud riikide ja varade mõistes pensioniraha (loe: investeerimisportfell) ka pole, allub ta ikkagi kapitaliturge mõjutavatele globaalsetele majandustsüklitele. Samas on ratsionaalne eeldada, et pikema aja vältel maailma riikide majandused, kuigi läbi tõusude ja mõõnade, ikkagi kasvavad ja nii teevad ka nendes majandustes tegutsevad ettevõtted.Pensioniraha on aga just pikaajaline (30-40 aastat). Ajalugu näitab, et USA kõige riskantsema varaklassi – väikefirmade aktsiad – keskmine aastane tootlus ei ole olnud ühegi 20aastase perioodi vältel negatiivne. Seega mõjutavad hästi hajutatud riskidega väärtpaberiportfelli ainult lühiajalised kõikumised, mis pikas perspektiivis tootlust oluliselt ei mõjuta.

Kapitaliturgude riski kardetakse põhjendamatult

Kapitaliturgude risk on pensionisüsteemi kontekstis suhteliselt uus mõiste. Samas on see pikaajalisele pensionirahale oluliselt väiksem risk kui poliitilised ja demograafilised riskid. Näiteks riikliku pensioni puhul on määrav see, palju on inimese pensionieas töötajaid, kes sotsiaalmaksu maksavad, kui suur on nende palk ja kui pikk on riikliku pensioni saaja tööstaaž. Kõik need tingimused on sama vähe või palju kontrollitavad kui kapitaliturud.

Riikliku pensioni puhul on riske, mis on olemas, kuid mida ei teadvustata. Seetõttu neid ei kardeta. Kapitaliturgude riskist aga räägitakse ja seda kardetakse põhjendamatult. Turgude kõikumine ei tohiks muutuda põhjendamatuks hirmuks.

Öeldakse, et hirmul on suured silmad, ja seeläbi muutub kõik võõras ja tundmatu hirmu allikaks. Tegelikult ei ole ühegi seni ajakirjanduses levitatud argumendiga suudetud ümber lükata tõde, et kogumispensioniga liitudes on tulevasel pensionäril võimalik oluliselt rohkem võita kui kaotada.

Paavo Põld
Hansa Investeerimisfondide pensionifondide projektijuht