Sulge

Miks pensioniraha investeeritakse?

Investeerimisega seotud müüdid pärinevad enamasti ajast, mil maailma rahvastik rahalises mõõtmes oli oluliselt vaesem kui ta on praegu. Nii tegelesid investeerimisega näiteks 100 aastat tagasi tõesti vaid pigem väga jõukad inimesed. Kuid praeguseks on situatsioon täielikult muutunud. Elatustaseme tõus ja infotehnoloogia meeletu areng viimaste aastakümnete jooksul on loonud olukorra, kus investeerida on võimalik igaühel. Küll aga ei ole igaühel võrdselt häid teadmisi, kuidas edukalt investeerida. Investeerimisfondid – nagu II ja III samba pensionifondid – on teinud investorid kõigist pensionifondi raha paigutajatest. Samas fondiinvestorid on investorid, kes ei pea ise investeeringuid juhtima, vaid kelle investeeringuid juhivad professionaalsed fondijuhid.

Miks pensioniraha investeeritakse? Kui säästmise eesmärk on raha lihtsalt alles hoida ehk koguda raha näiteks arvelduskontole või rahakassasse, siis investeerimise eesmärk on panna säästetud raha tööle. Seega eelneb säästmine investeerimisele (mis omakorda tähendab, et säästud saab muuta investeeringuteks).

Lihtsalt öeldes tähendabki investeerimine raha paigutamist sinna, kus raha mitte lihtsalt ei seisa, vaid saab raha juurde teenida. Niisiis, kui keegi hoiab oma raha pangas arvelduskontol, on ta säästja. Kui see keegi on liitunud pensioni II sambaga ja seega maksab igakuiselt oma palgast 2% (+ riigi lisatud 4%) pensionifondi, mille fondijuht ostab fondi rahade eest varasid, on pensionisambaga liitunu investor.

Investeerimisfond – nagu nimi viitab – on fond ehk raha kogum, mis on kuhugi või millessegi investeeritud. Investeerimisfonde on erineva riskitasemega, see võimaldab igal soovijal leida talle sobiva fondi vastavalt oma riskitaluvusele ja vajadustele. Madala riskiga fondid (konservatiivsed) investeerivad suure osa fondis olevast rahast pigem võrdlemisi kindlatesse varadesse ja võlakirjadesse. Keskmise riskiga fondid investeerivad enamasti ligi poole oma varadest kõrgema riskiga varadesse ja võlakirjadesse ning teise poole madalama riskiga varadesse. Agressiivsed fondid ehk fondid, mis otsivad kõige suuremat tootlust, investeerivad suure osa (enamasti ligi 75%) riskantsetesse ja eeldatavalt suure tootlusega (finants)varadesse.

Üldreegel on, et mida vanem on investeerimisfondi osakuid ostev (ehk teisisõnu investesteerimisfondi oma raha investeeriv) inimene, seda konservatiivsema fondi peaks ta valima. Ja vastupidi – mida noorem on investor, seda agressiivsema ehk riskantsema fondi kasuks võib otsustada.

Põhimõte – mida vanem, seda konservatiivsem – tuleneb asjaolust, et mida noorem on inimene, seda rohkem on tal aega pensioniraha koguda ja seda tõenäolisem on, et majanduse tõusud ja langused toodavad pikas perspektiivis kasumit. Riskantsete investeeringute puhul on alati võimalik, et need toodavad lühiajaliselt kahjumit. Kui investor on pensionieale lähedal, ei pruugi tal olla valmidust üle elada ootamatult saabuda võivat majanduslangust, mille käigus varade hinnad langevad. Varade hindade langus tähendab ka investeeringute väärtuse langust, ja kuna langusele järgnev tõus ei pruugi varade väärtust kiiresti taastada, võib pensionieale lähenev investor oma riskantsete investeeringute tõttu osast pensioniks kogutud rahast hoopis ilma jääda.